Hiina kašmiiritööstusel on ainulaadne positsioon rahvusvahelisel turul, mis väljendub ressursieelistes, tööjõukuludes, ekspordiriikides jne, kuid hinnaeelis puudub ja rahvusvaheline konkurentsivõime ei ole kõrge, täpsemalt:
Hiinas on mitu kašmiirkitse tõugu, mis suudavad kohaneda erinevate ökoloogiliste piirkondadega, sealhulgas kõrbestunud piirkondadega (nt Qaidami kitsed) ja sooja ookeanilise kliimaga (nt Liaoningi kašmiirkitsed) ning kõrgmäestikualadele sobivad kašmiirkitsed. (näiteks tiibeti kitsed) ja tavalised karjamaad (nt Sise-Mongoolia valge kašmiirkitsed). Hiina kašmiiritööstusel on ressursside eelis, mida teised riigid ei suuda kunagi võrrelda. 20. sajandi 80ndatel kogus Ühendkuningriik kašmiiri impordist põhjustatud rahakaotuse vähendamiseks üle maailma kašmiirkitsesid aretusuuringuteks. Kuna Ühendkuningriigi ökoloogilised tingimused ei sobi kašmiirkitsede arendamiseks, tunnistavad nad lõpuks, et Briti kašmiirkitsi saab toota vaid töökojas ning Hiina kašmiirkitsedega ei saa neid üldse võrrelda. Seetõttu on kašmiir Hiinas ainus tipptoode, mis võib mõjutada rahvusvahelise turu hinda.
Hiina on peamine kašmiiri ja selle toodete eksportija
Kašmiiri tarbimise osas on esikohal USA, järgnevad Ühendkuningriik, järgnevad Jaapan, Lääne-Euroopa ja Hiina. Praegu ekspordib Hiina igal aastal ligi 10 miljonit kašmiirist kampsunit, mida on eksporditud enam kui 40 riiki ja piirkonda, nagu Jaapan, Ameerika Ühendriigid, Itaalia, Ühendkuningriik ja Prantsusmaa. Kašmiirkampsunite kvaliteet paraneb ja täieneb pidevalt, värvide valik suureneb ning eksporditulu kasvab aasta-aastalt. Aastatel 2002–2003 kasvas Hiina kašmiirist kampsunite ja kašmiirtoodete eksport. 2002. aastal kasvas USA turg 1,2 miljonilt tükilt 2001. aastal 3,2 miljonile tükile 2002. aastal, Jaapani turg stabiliseerus 3,5 miljoni tüki juures ning ka Euroopa turg kasvas erineval määral.